📖 Kiviing

Ohete toa uks oli paokil. Simona ei söandanud astuda ei edasi ega tagasi. Ta kummardus uksepraole nii lähedale kui sai. Süda põksus valjusti. Suu kuivas ja ta tihkas vaevu silmi pilgutada. Siis nägi Simona seda. Varju põrandal. Seal seisis tõepoolest keegi. Keegi, kes oli pikk ja heitis põrandale tohutu suure varju. „Klaaslastest“ ja „Hõbedapoisist“ tuttavad tegelased on taas tegutsemas. Tulekul on lihavõtted ja Simona ootab, et saaks veeta nädala vanaemaga, kes elab Åhusis. Kuid midagi on lahti nii vanaema kui ka majaga, kus ta elab. Vanaema on väsinud ja mõtetesse vajunud. Liiati kuuleb Simona Ohete toas ohkeid ja kriuksuvaid samme. Suured kivikujud aias liiguvad pidevalt, olles näoga kord maja, kord mere poole. Vana kassettmagnetofoni lintidelt kostab salapäraseid hääli ja kutset kiirustada, enne kui hilja. Simona kutsub appi oma sõbrad Billie ja Aladdini, et saladus lahendada.